Vaade ajalukku: elektritõuksi esivanemat kasutas isegi legendaarne lennunduspioneer


Senikaua kuni meie ustavad kaherattalised magavad sügavat talveund ja ootavad kevadet ning soojasid ilmasid, on asjakohane heita pilgud minevikku, et tutvuda tänapäevaste elektritõukerataste eelkäijatega. Tuleb välja, et enne armastatud sõiduvahendiks saamist tuli läbida keeruline kadalipp, sest masinat ümbritsesid erinevad stigmad ja turvariskid.


Võib-olla iseloomustaks mootoritega tõukerataste ootamatut ilmumist tavaliiklusesse parimal viisil halenaljakas seik, et üks esimesi sellega opereerinud juhte, Peter Minton, sai 1939. aasta juulis Ameerika Ühendriikide liikluspolitseilt kohtukutse, sest 16-aastasel noormehel polnud autojuhilubasid. Küllap oli korrakaitsjate jaoks tegemist värske nähtusega, mida ei reguleerinud ükski senine liiklusseadus. Kogu motoriseeritud maailmaga kaasnev kultuur oli lapsekingades, kõigest 25 aastat varem olid tänavatele ilmunud valgusfoorid. Umbes samal ajal kinnitati New Yorgis dokument, milles mõisteti hukka purjus peaga juhtimine ning tutvustati sellega kaasnevaid karistusi. 

20. sajandi algul nägid tõuksid välja suurte ning kohmakate seadeldistena, mille tippkiirus ulatus mõningate andmete kohaselt lausa 56 kilomeetrise tunnikiiruseni. Taoline hoog oli toonase aja kontekstis hullumeelne, seda eelkõige turvalisuse seisukohast, mis kippus sõitjatel jääma tagaplaanile (näiteks ei kasutatud kiivreid või jäsemekaitsmeid). Ekstreemsust võimendas gaasi ja piduri lisamine/vähendamine, mis toimus läbi pika roolisamba (ette lükates kiirus suurenes, vastupidisel juhul vähenes). Sõit muutus ebastabiilseks juba 30 km/h ületamisel. “Tegemist oli justkui lastele mõeldud tõukeratta suurendatud versiooniga. Selle kütuse jõul töötav mootor oli paigutatud esiratta kohale,” kirjeldab The Online Bike Museum varajaste iseliikuvate tõukside väljanägemist. 

 

Autoped mootoriga tõukeratas 1918. aastal.

Autoped mootoriga tõukeratas 1918. aastast. (NMAH)

 

Kõikide tõuke- ning jalgrataste isaks peetakse Saksamaa parunit Karl Von Drais de Sauerbruni, kes leiutas 1817. aastal esialgse kondiaurul toimiva liikumisvahendi kontseptsiooni. Kahe jala edasi-tagasi lükkamisel liikuvat puuraamiga sõiduvahendit hakati hellitavalt kutsuma dändi hobuseks. Aastakümnete möödudes tekkis ühiskonda uus trend – argielu mugandati kõigega, millele sai mootori või aku peale panna. Arengust ei pääsenud ka ratas, mis oli saanud endale enam-vähem tänapäevase kuju. 1895. aastal väljastati USA-s Ogden Bolton juuniorile esimese elektrilise jalgratta patent. Tõukerataste vaatepunktist toimus läbimurre Esimese maailmasõjaga paralleelsel perioodil, kui leiutaja Arthur Hugo Cecil Gibson visandas ja patenteeris 1916. aastal iseliikuva tõukeratta esmased kavandid. Tema ideid aitas täiustada saksa juurtega Joseph Merkel, kes oli tuntust kogunud Flying Merkeli mootorratta loojana.

Erinevalt tänapäevast, kus pea iga lääne inimene saab omale lubada kergliikuri ostmist, oli motoriseeritud tõuksi kasutamine 20. sajandi esimeses veerandis staatuse sümbol. Sellega sõitsid vaid kõige jõukamad kodanikud. Näiteks ilutsesid glamuursete ajakirjade esikaanel pildid, millel oli näha moekates riietes naisterahvaid tõukeratta sadulas. Ometi tähistab see äge tehnikasaavutus iroonilisel kombel vabadust ning mobiilsust, mis ei tohiks olla ainult ühe inimgrupi käsutuses. “Lähitulevikus on selge, et me ei pea enam üldse kõndima,” seisis ühel fotol, kus ilutses esimese naisena üle Atlandi ookeani lennanud Amelia Earhart. Austatud lenduri käevangus oli aga mootoriga tõukeratas. 

 

Amelia Earhart tõukerattaga (1936)

Amelia Earhart mootoriga tõukerattaga (1936). 

 

Vabaduse ja mobiilsuse aspekti tajusid samuti erinevad ettevõtted ning organisatsioonid. Nii andsidki nad iseliikuvale tõukerattale võimaluse, et edendada töötamise efektiivsust. Parim näide sellest pärineb 1910-ndate aastate New Yorgist, kui sealne postiteenistus usaldas postiljonidele õiguse kasutada uhiuut leiutist, millega sai kiiremini kirju laiali vedada. Paraku lõikasid tehnikaimest kasu ka huligaanid, kes rakendasid väleda masina pakutavaid võimalusi kuritegude läbiviimisel (sellega oli lihtne politsei eest ära põgeneda). Varjupoole tuntuimaks grupeeringuks kerkis Long Island Bogtrotters, mis terroriseeris Brooklyni, Queensi ning Manhattani linnaosasid. Nende liidriks oli Fat Burns, kelle käe all korraldati ajaloo esimene ja ühtlasi ainuke Yonkers’i Grand Prix (mootoriga tõukerataste võidusõit).

Ajaloolaste arvates oli tegemist liiati ajast ees sõiduvahendiga, seega ei saatnud seda 20. sajandi alguses märkimisväärne kommertsedu. Klassikaline jalgratas oli silmnähtavalt odavam ning mugavam, sest sellel sai istuda. Vastavalt 1921. ning 1922. aastal lõpetasid senised tootjad Autoped Company ja Krupp mootoriga kergliikurite ehitamise. Elektritõukeratta esiisa pidi jääma ootama kolmekümnendaid, mil mitmed firmad muutsid selle kättesaadavuse oluliselt laiaulatuslikumaks ning taskukohasemaks. Tõukerattad vuhasid nüüdsest ringi erisugustes keskkondades, näiteks Hollywood’i filmistuudiotes, sõjaväebaasides, lennujaamades ja magalarajoonides. Alates 1970-ndatest hakkas välja formuleeruma särtsutõukside tänapäevane välimus, esmalt andis sellele jumet Honda Kick’n Go ning seejärel Steve Patmondi disainitud Go-Ped. Üleilmne menu saabus üheksakümnendatel, kui šveitslane Wim Ouboter ehitas puhtalt praktilisest vajadusest nüüdisaegse kaherattalise, sest tema lemmik söögikoht asus kodust liiga kaugel. Mees lasi enda üllitise suurtesse massidesse millenniumi lõpus, see kandis nime The Razor ning müüs debüütaastal lausa miljon ühikut. 21. sajandil pandi sellele taaskord elektrimootor külge ja pisikeste “kosmeetiliste” muudatustega on see jõudnud 2021. aastasse. Nii Silicon Valley hiiglaslikud ettevõtted kui eestlaste ükssarvik Bolt tajusid masina pakutavaid eeliseid ja otsustasid sellest luua igapäevaelu toetava seadeldise, nõnda saame elektrilisi tõukerattaid näha üle terve maakera. Esialgselt põlatud leiutisest on saanud praktiline fenomen.